Tarkovski 90
4. aprill 2022 tähistanuks režissöör 90. sünniaastapäeva. Sel puhul jõuavad näitusena esimest korda avalikkuse ette filmi kaameratehniku Sergei Bessmertnõi fotod “Stalkeri” võtetelt. Põhiosa filmi võtteid toimusid Eestis 1977. ja 1978. aasta suvel. Kinoteek näitab sel puhul kolme Tarkovski tööd ning Andrei Tarkovski, režissööri poja ja filmitegija hiljuti valminud dokumentaalfilmi “Film kui palve”.
“Stalkerit” (1979) on toodud näiteks minimaalsete vahenditega loodud mõjusast ulmefilmist. Kolme tegelase teekond müstilisse tuppa läbi ohtlike lõksudega Tsooni on üles ehitatud lihtsalt, eriefektide või ajas rändamiseta. Nii ajaloo puhul, nagu “Andrei Rubljovis” kui teadusliku fantastika juures otsis režissöör vastuseid fundamentaalsetele küsimustele. Aeglust ja aega kasutab film Tsooni ruumikogemuse võimendamiseks, ning staatilisi kaadreid tegelaste hirmude ja soovideni jõudmiseks. Teisalt, just piiratud võimaluste tõttu on “Stalker” ühtlasi lähedal sellele, et olla ajatult nägemuslik ja vaba viidetest mis tahes ajastule, selle filmitegemise trendidele või ootustele.
Ulmet, mis ei justkui ei sekkunud kaasaja probleemidesse, peeti ohutuks žanriks. Teise mängufilmi, “Andrei Rubljovi” valmimise järel heideti Tarkovskile ette eba-venelikkust, ajaloo valestitõlgendamist ning Stanislaw Lemi raamatul põhinev “Solaris” (1972) paistis filmiametnikele turvaline valik. Filmi teema on inimeste ja võõra teadvuse kontakt planeedil Solaris, millel paistab olevat oma teadvus. Juba selles filmis kasutab Tarkovski ulmelugu selleks, et reflekteerida inimese teadmise piiratuse üle. Loo seletamatud sündmused tõukuvad paljuski tegelastest endist, nende mälestustest ja lahendamata olukordadest, mitte sellest, mida müstilise planeedi kohta teada saadakse. Mõte peeglist, mida inimene vajab välise maailma avastamise asemel, oli Tarkovski järgmise filmi, lapsepõlvemälestustest tõukuva “Peegli” lähtekoht.
“Peegel” (1975) on täielikult fragmentaarse ülesehitusega ja avatult isiklik töö, mis valmimise järel tekitas vaatajas oma ebaharilike seostega hämmastust. Filmis on kroonikakaadreid, mälestusi sõjaaegsest elust, Arseni Tarkovski luulet ja stseene argielust külas. Selles labürindis ühinevad paljud isiklikud mälestuskillud ning “Peegli” tervik ei avanegi enne, kui seda vaadata vabana loojutustamise ootustest. Filmi meisterlikkus on peidus pildi sügavustes, stseenide vahel ja rahutus liikumises tasakaalu poole.