Filmiklassika sõrmejäljed valgel linal | Krimiteek

Maarjamäe loss on üks tegevuspaikadest Nõukogude telefilmis “Baskerville’ide koer”. Nii on kõigiti loomulik, et Filmimuuseum ja Kinoteek vaatavad oktoobris lähemalt oma kriminaalsesse minevikku.

Sel aastal möödub 25 aastat vendade Joel ja Ethan Coeni filmi “Fargo” jõudmisest ekraanile. Mõjukaid krimifilme on arvukalt. Filmiteooria on rääkinud selle žanri võimest tuua välja erinevaid ühiskondlikke vastuolusid ja ebaõiglust, kuid lisaks sellele on krimižanr alati olnud ka üks populaarsemaid nii kirjanduses, filmis kui kaasaegses televisioonis ja voogedastuses. Korra, selle kaotamise või vägivalla teemad pakuvad alati huvi ning võimalusi põnevateks süžeekäikudeks ja kaasamõtlemiseks.

Krimiteegi filmivalik proovib klassikalisi krimilugusid vaadata kõrvalt, läbi tavatute perspektiivide. “Fargo” ootamatu lähenemine ei avaldu tingimata põnevas uurimiskäigus, vaid mustas huumoris, mis tuleneb tegelaste võimetusest oma elu ning isegi kuritegusid vähegi sihikindlalt planeerida ja täide viia. Kui krimižanri üheks tunnuseks on enamasti detektiivide sihikindel soov kurjategija paljastada, siis sageli on samavõrd kaasahaarav ka läbikukkumine või rollide vahetus.

Mis juhtub, kui uurija teeb vea, millest saab aru ainult kurjategija, ning ka detektiiv peab hakkama jälgi peitma? Kas uurija saab viimaks aru, et need, keda ta peab süüdlasteks, on tegelikult tulnukad, nagu “”Hukkunud Alpinisti” hotellis”? Costa-Gavrase varases filmis “Magamisvaguni mõrvad” kulgeb tegevus üsna tavapärase policier vaimus, kuid aegamisi ilmub loosse Prantsuse uue laine kino pöörasemaid võtteid ja tegelaste isiklikumaid lugusid. Jean-Pierre Melville’i “Punane ring” omakorda on üks parimaid policier žanri filme üldse, teadlik vastasseis kahe mehe, suurt röövi plaaniva Corey (Alain Delon) ja politseikomissari (Bourvil) vahel.

Umberto Eco romaani põhjal valminud “Roosi nimes” on uurija rollis tavatult munk (Sean Connery), kelle loomisel lähtus kirjanik keskaegsetest filosoofidest. Sellise filmides harva leitava detailitäpse maailma kõrval on soomlane Aku Louhimies toonud tegevuse Helsinki eeslinna. Tema “8-pallo”, kus on väike roll ka Lenna Kuurmaal, jälgib hüperrealistlikult politsei ja uimastikaupmeeste kassi ja hiire mängu.

Krimilugude ajatust kinnitab Hollywoodi praktika kohandada põhjamaiseid lugusid globaalseteks uusversioonideks. Nagu “Lohetätoveeringuga tüdruku” puhul, eelnes ka Christopher Nolani “Unetusele” tegelikult norralase Erik Skjoldbjærgi film, mille atmosfäär ja ootamatud pöörded lõid pinna nordic noir filmidele ja sarjadele 2000ndatest alates.

Krimi sünge poole kõrval on olemas ka kergemad ja meelelahutuslikumad, kohati vaimukalt iroonilised tööd. Michael Crichtoni “Kala nimega Wanda” on üks neist oma ajastu briti huumori lipulaevadest, mille värvikas tegelastegalerii ei ole 30 aastaga luitunud.