Festivalipärlid: pandeemia kättemaks
2021 oli filmimaailmas endiselt jätkuva teisenemise aasta. Esilinastusi lükati edasi nagu ebameeldivaid ülesandeid, pandeemia sulges kinode sissepääsu ja avas tagaukse voogedastusplatvormidele. Aasta kõige huvipakkuvamad filmid jõudsid publikuni, ent mitmed märkimisväärsed ja uuenduslikumad tööd jäid kauaoodatud suurprojektide või halva ajastuse tõttu varju. Kinoteek heidab neile tagantjärele veidi valgust.
Sundance’i festivalil esilinastunud “Paljutõotav noor naine” jõudis maailma kinodesse märgatava hilinemisega. Emerald Fennelli esimene mängufilm tõi värskest perspektiivist ekraanidele teema, mis on filmilugudele tüüpiline, aga seni olnud vaid meestegelaste eelisõigus. Cassie on katkestanud meditsiiniõpingud ning talle ei anna rahu kunagise sõbranna enesetapp pärast vägistamisjuhtumi mahavaikimist. Juhtumisi avaneb tal võimalus asjaosalistelt aru pärida. Kättemaksulugu on edasi antud realistlikult, ootamatute pööretega. Režissöör Emerald Fennellile ei olnud see siiski esimene suurem projekt, varem oli ta olnud sarja “Killing Eve” ühe hooaja showrunner ning teinud erinevaid rolle näitlejana nii sarjades, nagu ETVs näidatud “Kutsuge ämmaemand” või Netflixi ajastusari “Kroon” (The Crown), kui filmides nagu “Taani tüdruk”.
Kättemaksust algab ka aasta ühe vastuolulisema töö, Julia Ducournau “Titaani” sündmustik. Film noppis Cannes’i filmifestivalil peapreemia, kuid paikneb üsna kaugel tavapärasest Prantsuse kino suhtedraamast. ”Titaani” lähtekohaks on rohkem alternatiivkino body-horror žanr, kehaline ebamugavus ning demonstratiivselt vaba üleolek draama konventsioonidest või psühholoogilisest usutavusest. “Titaan” tähistab Gaspar Noe filmide vaimus pööraste ideedega žongleerimist, kus sooidentiteet, kehalisus, valuaisting ja enesepettus teisenevad justkui kontrakultuuri ooperlikuks lavastuseks.
Tagasihoidlikum, kerge muinasjutulise lähenemisega Saksa film “Undiin” võlub oma mitmekülgsusega. Berliinis hargneva kaasaegse suhtedraama taustale paigutab staažikas lavastaja Cristian Petzold midagi arhailiselt jõulist ja sugestiivset. Kohati traditsiooniline armastuslugu ja kohati visuaalselt haarav retk veealusesse võlumaailma, näitab “Undiin” Petzoldit kui äratuntavalt oma käekirjaga kaasaegset Saksa lavastajat. Tema filmid ulatuvad järjest enam rahvusvahelise publikuni ja on tavapäraselt Berliini festivali programmis. Ka selles filmis leiab kättemaks oma koha.
Viimased filmid, mitmed ooperi- ja teatrilavastused on Kirill Serebrennikov lavastanud kodust Venemaal, täpsemalt koduarestist lahkumata. Tartus sündinud Vene kirjaniku Aleksei Salnikovi romaanil tuginev “Petrovid gripi küüsis” on palavikuline tagasivaade 90ndate Venemaale. Suured ideed on asendunud olmega, automehaanik kirjutab ulmekirjandust ja raamatukoguhoidjast saab sarimõrvar. Serebrennikovi nägemuses ei ole “Petrovid…” sünge süüdistus ajale, mis kestab Venemaal tänaseni. Pigem õhkub filmist sellist rõskevõitu huumorit nagu keskkütte radiaatorile kuivama pandud villasest sokist. 2022. aasta alguses on Serebrennikov esimest korda üle aastate taas lavastamas välismaal, Hamburgi teatris.
Alustanud kammerlike filmidega Vene külaelust, on dokumentalist Viktor Kossakovski jõudnud järjest globaalsemate teemadeni – ning tagasi külaelu juurde, kuid sel korral kodulooma perspektiivist. “Gunda” peategelase, põrsastega kodusea, leidis režissöör Oslo lähedalt farmist. “Gunda” on peaaegu mediteeriv film, pühendatud nendele miljardile seale planeedil, kes ei ela kunagi oma elupäevade lõpuni. Nagu ka oma filmide inimestest tegelastesse, suhtus taimetoitlasest autor Gundasse eetilise respektiga. Sarnaselt eksootilisele loodusdokumentaalile jälgib töö taluelu “metsikult”, ilma inimliku sekkumiseta. “Gunda” on eksperiment vaatajaga, tema südametunnistuse ja kannatlikkusega.